Uudised

Kasvav luulearmastus meie koolis 12. oktoober kool


Laupäeval 9. oktoobril 2021. aastal toimus Koeru Kultuurimajas 19. Kalju Lepiku luulevõistlus. Meie koolist osales võistlusel 9 gümnasisti ja 1 vilistlane - nii suurt Tallinna 32. Keskkooli delegatsiooni pole varem kohapeal olnudki.
Žüriisse kuulusid tänavu Jaanus Vaiksoo, Tiina Põldoja, Eve Grauberg ja Jüri Kaugerand.

Gümnasistide hulgast märgiti ära järgmised õpilased:
1. koht - Anete Põltsama (11.d)
2. koht - Maris Koppel (11.d)
4. koht ja Koeru Apteegi preemia - Anete-Elisabeth Luukas (12.d)
 Eripreemia väljapaistva esituse eest - Reijo Roos (12.c)

Rõõmustame ka meie 47. lennu teatriklassi vilistlase Markus Lehtsalu üle, kes pälvis täiskasvanute seas 1. koha ja ka terve võistluse publikupreemia.

Luulevõistlusest võtsid veel osa meie gümnasistid Bethriin Pilv, Loretta Kaart, Liisbet Urba, Sandra Riivik, Helis Ilumäe. Õpilastega käis võistlusel teatriõpetaja Eva Kalbus.

Kajastus Järva Teatajas.

Fotod luulevõistluselt (autorid Indrek Kalbus ja Eva Linno)

Luuletusi:

Printside soost
Maris Koppel

On väga palju konnasid,
kes tihtipeale tönnasid.
Ei taha üht, ei taha teist,
nad justkui pärit Hamletist.
Kus ainult halb, ei miskit head,
ning kõik on sead ja sead ja sead.
Kuid leina näha on ses kojas,
ses pisikeses konnapojas.
Ta peagi üle saab sest vaest
ja prints meil sirgub taevalaest.
Tea, printsid pole ühest soost,
neid on küll idast, läänest, loost.
Kui tuleb ta, siis printsess teab, 
et isa see, kes teab mis hea.
Nii printess ilma jääbki peist,
sest prints see töötab Meiereis.


Keskeestlaste kesktee
Maris Koppel

Keskmise Eesti õpilasena,
saan olla keskmisest õnnelikum,
kui saan matemaatika tunnis
keskmisest parema hinde.

Samuti saab Eesti keskmine töötaja
rõõmustada keskmisest rohkem,
kui ta saab keskmisest parema 
palgatõusu.

Kuid keskeestlastel,
vat neil on kõige raskem.
Eesti keskel on väga raske
jääda kuldsele keskteele.

Keskmine eestlane teab,
et ta läheb kaklema 
ainult jaanipäeval.
(me kõik teame keskmiste eestlastena miks)

Nii jõuamegi me kuldsele keskteele,
kuid on veel üks koht,
kus kuldne kesktee ei loe,
see on Delfi kommentaarium.

Delfi on ainus koht, 
kus eesti keskmisel pereisal
on päriselt oma arvamus.


00.16  23.11.2020
Bethriin Pilv

Igatsen su pead oma õlal,
su käsi minu ümber
olen pool-reaalne 
armastuse-jünger
süda rütmist väljas kummardan oma ebajumalale
loobin pilvepiiri suunas
soove, sajatusi, palveid 
tulid tunded nagu uni,
läksid ära nagu lumi,
pilk on tühi ja paljas maa,
ei raasugi sinust
enam tundma saa ma…

miks me oleme nii arad
Loretta Kaart

miks me oleme nii arad
ja kohutavalt kiired järeldama
midagi
mitte ühtegi ridagi
me üksteisest ei loe
vähemalt valjult ei kunagi
mu sees see tunne
ja sinu kohviku püsikunded
tekitavad ka rohkem sõnu
miks ma ei suuda sulle
rääkida rohkem kui kunagi
et armastan
armastan oma südamesse
sinu jaoks paika leida
sina sinna pikali ikka ei heida
sest ei
sa pole selline
oled arg
nagu minagi seda sinule olen


Loretta Kaart

Mulle meeldib öösel autoga sõita
ja kellele ei meeldiks esimest kohta võita?
Mulle meeldib kui taevas on roosa ja kumab
kui ilmateade suvepäikest lubab
kui kevadel lumi minema sulab
kui rattaga mööda linna ma vuran.
Mulle meeldib kui tantsides unustan mõtted
ja ületatud saan kõik sisemised tõkked
kui read paberile valan.
Ja villased sokid talvel
ja inimeste naeratused malbed.
Aga mulle meeldib ka vali naer
ja kui kohvipiima valikus on kaer.
Mulle meeldib kui jõuan õigeks ajaks.
ja see kui ma trollile joostes ei jää maha.
Mulle meeldivad väikesed võidud päevas.
Mulle meeldib kell 11:11 soovida.
Mulle meeldib nii väga Viljandis käia
Põhjalasse minna, süüa karjase saia.
Mulle meeldib lihtsalt murul lamada
ja niidetud rohu lõhn.
Ja mulle meeldib kui ta hüüdnimesid kasutab.
Mulle nii meeldivad šokolaadikoogid
ma olengi vist tõeline šokohoolik... 
Mulle meeldib kuulata igasugust kõla
Eplikust Eminemini
ükskõik mida tol hetkel enim vajan.
Mulle meeldib Rapla.
Mulle lihtsalt meeldib Rapla linn.
Mulle meeldivad aeglased ja kiired hommikud.
Üksi tänavatel kõndida ja tantsida.
Mulle meeldib augustis tähti vaadata
ja suvilas aega maha võtta.
Mulle meeldib inimeste erinevus
ja nende soojad sõnad
et kõikidel on oma saladus
ja kui nad tugevalt kallistavad.
Mulle meeldib kirjutada nimekirju.
Ja panna nende nimeks: 
“kümme asja mis mulle meeldivad”
Ja mulle meeldib panna sinna rohkem asju 
kui esialgu plaanisin!


Kaks sõltumatut lainet
Anete Põltsama

Kui kunagi
me merevahus
kokku saame veena,
mis voolanud meis ennemgi,
kui Aadam leidis Eeva,
siis mäleta mind selgemalt
ja meelest heida valu,
mis meelde tuleb kaugemalt,
ja lihtsalt loksu üle minu

Mäleta mind kaugelt, nurkjalt
kui ma midagi ei vääri…
Ainult kõikuv rannakõrkjalt
minu kohta ära päri.

Muutun’d olen millekski,
kuhu sind ei mahu.
Unustan su kellekski,
vaid meelde jätan vahu.
Nii viivuks kestab loksumine
meie vahel siis.
Õhkõrnalt kõlab kukkumine...
aeg läeb aina edasi


keila maantee poolkuu
Reijo Roos

tuli tervitama. veidi
ähmane, veidi mudane
näed sa seal välja, kallis
kuu. kas kõik on korras?
 
mäletad, kuu, mäletad, kui
me võistlesime valgete daamideni
paralepa randadeni, mäletad? ma
jalad sulasid asfaldiga kokku, mu
kandadest pudenes teele
aukartust. aukartust, mida
tunnen iseenda ees
igal poolkuisel ööl,
keila maantee kurvides.
 
pea jäi mul tyhjaks, mäletad? ma
jälgisin jõgede, ojade kulgu, kus
vähegi sain. vesi andis mulle jõudu,
kuid vesi minus sai kord otsa ja siis
sulatasin ma lumed, siis tõin
kevade eestimaa teedele.
 
ma võitsin sind tookord, kuu. valget
daami silmasin veel viimast korda,
päikesekiired juba pihus. võitsin
sind, kuid sa olid ka mu ainus
kaasrändur, ainus, kes teab. oja
kuivab tyhjaks, kevad kuivab suveks,
aga sina, kuu, seisad algusest saati
samal kohal. sa oled ainuke, kes nägi
mu sulanud jalgu ja looklevat teed. ja
täna paistad sa veidi hägune, väsinud,
aga aitäh, et seisad veel. ma olen sinu
jaoks olemas.

Vaimu 1
Liisbet Urba

Sirge seljaga samm kiireneb 
Tõsiste nägudega tõttavad finiši poole
Ja unustavad enda loo. 
Meie ei jookse, 
On siis põhjuseks kibe kopitus kopsus
või määratud ajaga leppimine
Munakivitee särab briljantselt
Ja meie rumalat noorust saadab lõkendav 
suitsupilv
Sa ootasid just meid, uksed avali, üksinda
Meelitavalt mängisid palu kibestunud vanameeste armastusevajadust
ja kostitasid ajurakke hävitava avarusega. 
Ajatus, ajutus, ajutisus
Õhtu voolab me sillerdava lusti saatel 
ja lohutust valgub teiste elusaastast. 

Kauaks meid veel jätkub? 

fantoom aplaus
Anete-Elisabeth Luukas


tunnen end
kui näitleja pärast etteastet
kuulen publikut
publiku naudingu aurat ja tunnustust
mina aga
tunnen uhkusega pingelangust
rahulolu
kordaminekut
kuid kui silmad avan
siis ainsad kes kannatavad
on mina ja mu südamesõbrad
sest minu peas helgatab fantoom aplaus
ei kuskil mujal
ei päriselt
ei teistel
skisofreenia?
ei
mul lihtsalt valus

ja ma kirjutasin oma tunded paberile
Sandra Riivik

ja ma kirjutasin oma tunded paberile
uskudes, et see ehk kergendab koormat mu südamel.
ballaadi saatel lasin kirjal küünla kohal
leegi üles võtta.
arrogantne ilme näol, kui mõrkjad pisarad 
mööda põski mu särgikaelusesse voolasid 
ja läbi mu keha jalataldadesse imbusid.
vaikus ja tühjus võtavad mind oma embusse, 
kui ummisjalu riidenagist oma üleriided haaran
ja lennutan enda ees oleva välisukse kergusega lahti,
ise kauguse läheneva kaja poole tormates.
seiskuvad aeg ja ruum.
ei suuda eristada, kas tegu on päriseluga
või ongi käes see tumendav 
apokalüpsis…
defineerin seda kui millegi uue algust.
võimalust vabaneda eksistentsiporist
ning kogeda elu pärast inimlikkuse reeglite lakkamist.
ehk toimub see kõik siiski minu peas?
deliirium…

Minu õnn
Helis Ilumäe

Minu õnn
See on üürike ja habras
Lihtne, kullakarva tibukollane
Ta peidab end Nõmme tänavate roheluses
Kus kord käsikäes rattaga sõitsime
Läänemaa paksudes metsades
Mida väiksena avastasime
Kristiine tänavate linnuriigis
Kus ikka aegajalt kondame
Sirelilõhnas ja viieses õies
Väikeses kodu alevikus
Kust kunagi sai põgenetud
Kuid kuhu nüüd hing ihkab tagasi 
Punases triibuseelikus ja pastla paaris
Ning poriseks tallatud Kalevi staadionil
Vabas tahtes, olla, tulla ja tantsida 
Ta peidus on Reiu jõe kallastel
Kus köielt vettehüppeid sai sooritatud
Kesk kollast rüpsipõldu
Mille äärest õhtuti koju tulin
Ja Tallinna-Haapsalu maanteel
Mida mööda lauldes koju vurasime
Ta peidab end 
Sumeda suveõhtu sirtsusirinas
Mis segatud on lõkke praginaga
Hommiku kastes ja keskpäeva päikese
Emme, memme ja väikese plikatirtsu silmis
Vanas kodutalus 
Mis armsaimast armsaim
Kus uni on magusaimast magusaim
Ta peidab end minus
Sinus
Meis endis
Ja inimestes me ümber
Ning neis lihtsates hetkedes 

Mati Unt
Markus Lehtsalu

kaamel, suitsuvine
kuhu kadus teismeline
tütarlaps?
(h)undist kaugel, kuid rind on (h)aavleid täis.

 

Laupäeval 9. oktoobril 2021. aastal toimus Koeru Kultuurimajas 19. Kalju Lepiku luulevõistlus. Meie koolist osales võistlusel 9 gümnasisti ja 1 vilistlane - nii suurt Tallinna 32. Keskkooli delegatsiooni pole varem kohapeal olnudki.
Žüriisse kuulusid tänavu Jaanus Vaiksoo, Tiina Põldoja, Eve Grauberg ja Jüri Kaugerand.

Gümnasistide hulgast märgiti ära järgmised õpilased:
1. koht - Anete Põltsama (11.d)
2. koht - Maris Koppel (11.d)
4. koht ja Koeru Apteegi preemia - Anete-Elisabeth Luukas (12.d)
 Eripreemia väljapaistva esituse eest - Reijo Roos (12.c)

Rõõmustame ka meie 47. lennu teatriklassi vilistlase Markus Lehtsalu üle, kes pälvis täiskasvanute seas 1. koha ja ka terve võistluse publikupreemia.

Luulevõistlusest võtsid veel osa meie gümnasistid Bethriin Pilv, Loretta Kaart, Liisbet Urba, Sandra Riivik, Helis Ilumäe. Õpilastega käis võistlusel teatriõpetaja Eva Kalbus.

Kajastus Järva Teatajas.

Fotod luulevõistluselt (autorid Indrek Kalbus ja Eva Linno)

Luuletusi:

Printside soost
Maris Koppel

On väga palju konnasid,
kes tihtipeale tönnasid.
Ei taha üht, ei taha teist,
nad justkui pärit Hamletist.
Kus ainult halb, ei miskit head,
ning kõik on sead ja sead ja sead.
Kuid leina näha on ses kojas,
ses pisikeses konnapojas.
Ta peagi üle saab sest vaest
ja prints meil sirgub taevalaest.
Tea, printsid pole ühest soost,
neid on küll idast, läänest, loost.
Kui tuleb ta, siis printsess teab, 
et isa see, kes teab mis hea.
Nii printess ilma jääbki peist,
sest prints see töötab Meiereis.


Keskeestlaste kesktee
Maris Koppel

Keskmise Eesti õpilasena,
saan olla keskmisest õnnelikum,
kui saan matemaatika tunnis
keskmisest parema hinde.

Samuti saab Eesti keskmine töötaja
rõõmustada keskmisest rohkem,
kui ta saab keskmisest parema 
palgatõusu.

Kuid keskeestlastel,
vat neil on kõige raskem.
Eesti keskel on väga raske
jääda kuldsele keskteele.

Keskmine eestlane teab,
et ta läheb kaklema 
ainult jaanipäeval.
(me kõik teame keskmiste eestlastena miks)

Nii jõuamegi me kuldsele keskteele,
kuid on veel üks koht,
kus kuldne kesktee ei loe,
see on Delfi kommentaarium.

Delfi on ainus koht, 
kus eesti keskmisel pereisal
on päriselt oma arvamus.


00.16  23.11.2020
Bethriin Pilv

Igatsen su pead oma õlal,
su käsi minu ümber
olen pool-reaalne 
armastuse-jünger
süda rütmist väljas kummardan oma ebajumalale
loobin pilvepiiri suunas
soove, sajatusi, palveid 
tulid tunded nagu uni,
läksid ära nagu lumi,
pilk on tühi ja paljas maa,
ei raasugi sinust
enam tundma saa ma…

miks me oleme nii arad
Loretta Kaart

miks me oleme nii arad
ja kohutavalt kiired järeldama
midagi
mitte ühtegi ridagi
me üksteisest ei loe
vähemalt valjult ei kunagi
mu sees see tunne
ja sinu kohviku püsikunded
tekitavad ka rohkem sõnu
miks ma ei suuda sulle
rääkida rohkem kui kunagi
et armastan
armastan oma südamesse
sinu jaoks paika leida
sina sinna pikali ikka ei heida
sest ei
sa pole selline
oled arg
nagu minagi seda sinule olen


Loretta Kaart

Mulle meeldib öösel autoga sõita
ja kellele ei meeldiks esimest kohta võita?
Mulle meeldib kui taevas on roosa ja kumab
kui ilmateade suvepäikest lubab
kui kevadel lumi minema sulab
kui rattaga mööda linna ma vuran.
Mulle meeldib kui tantsides unustan mõtted
ja ületatud saan kõik sisemised tõkked
kui read paberile valan.
Ja villased sokid talvel
ja inimeste naeratused malbed.
Aga mulle meeldib ka vali naer
ja kui kohvipiima valikus on kaer.
Mulle meeldib kui jõuan õigeks ajaks.
ja see kui ma trollile joostes ei jää maha.
Mulle meeldivad väikesed võidud päevas.
Mulle meeldib kell 11:11 soovida.
Mulle meeldib nii väga Viljandis käia
Põhjalasse minna, süüa karjase saia.
Mulle meeldib lihtsalt murul lamada
ja niidetud rohu lõhn.
Ja mulle meeldib kui ta hüüdnimesid kasutab.
Mulle nii meeldivad šokolaadikoogid
ma olengi vist tõeline šokohoolik... 
Mulle meeldib kuulata igasugust kõla
Eplikust Eminemini
ükskõik mida tol hetkel enim vajan.
Mulle meeldib Rapla.
Mulle lihtsalt meeldib Rapla linn.
Mulle meeldivad aeglased ja kiired hommikud.
Üksi tänavatel kõndida ja tantsida.
Mulle meeldib augustis tähti vaadata
ja suvilas aega maha võtta.
Mulle meeldib inimeste erinevus
ja nende soojad sõnad
et kõikidel on oma saladus
ja kui nad tugevalt kallistavad.
Mulle meeldib kirjutada nimekirju.
Ja panna nende nimeks: 
“kümme asja mis mulle meeldivad”
Ja mulle meeldib panna sinna rohkem asju 
kui esialgu plaanisin!


Kaks sõltumatut lainet
Anete Põltsama

Kui kunagi
me merevahus
kokku saame veena,
mis voolanud meis ennemgi,
kui Aadam leidis Eeva,
siis mäleta mind selgemalt
ja meelest heida valu,
mis meelde tuleb kaugemalt,
ja lihtsalt loksu üle minu

Mäleta mind kaugelt, nurkjalt
kui ma midagi ei vääri…
Ainult kõikuv rannakõrkjalt
minu kohta ära päri.

Muutun’d olen millekski,
kuhu sind ei mahu.
Unustan su kellekski,
vaid meelde jätan vahu.
Nii viivuks kestab loksumine
meie vahel siis.
Õhkõrnalt kõlab kukkumine...
aeg läeb aina edasi


keila maantee poolkuu
Reijo Roos

tuli tervitama. veidi
ähmane, veidi mudane
näed sa seal välja, kallis
kuu. kas kõik on korras?
 
mäletad, kuu, mäletad, kui
me võistlesime valgete daamideni
paralepa randadeni, mäletad? ma
jalad sulasid asfaldiga kokku, mu
kandadest pudenes teele
aukartust. aukartust, mida
tunnen iseenda ees
igal poolkuisel ööl,
keila maantee kurvides.
 
pea jäi mul tyhjaks, mäletad? ma
jälgisin jõgede, ojade kulgu, kus
vähegi sain. vesi andis mulle jõudu,
kuid vesi minus sai kord otsa ja siis
sulatasin ma lumed, siis tõin
kevade eestimaa teedele.
 
ma võitsin sind tookord, kuu. valget
daami silmasin veel viimast korda,
päikesekiired juba pihus. võitsin
sind, kuid sa olid ka mu ainus
kaasrändur, ainus, kes teab. oja
kuivab tyhjaks, kevad kuivab suveks,
aga sina, kuu, seisad algusest saati
samal kohal. sa oled ainuke, kes nägi
mu sulanud jalgu ja looklevat teed. ja
täna paistad sa veidi hägune, väsinud,
aga aitäh, et seisad veel. ma olen sinu
jaoks olemas.

Vaimu 1
Liisbet Urba

Sirge seljaga samm kiireneb 
Tõsiste nägudega tõttavad finiši poole
Ja unustavad enda loo. 
Meie ei jookse, 
On siis põhjuseks kibe kopitus kopsus
või määratud ajaga leppimine
Munakivitee särab briljantselt
Ja meie rumalat noorust saadab lõkendav 
suitsupilv
Sa ootasid just meid, uksed avali, üksinda
Meelitavalt mängisid palu kibestunud vanameeste armastusevajadust
ja kostitasid ajurakke hävitava avarusega. 
Ajatus, ajutus, ajutisus
Õhtu voolab me sillerdava lusti saatel 
ja lohutust valgub teiste elusaastast. 

Kauaks meid veel jätkub? 

fantoom aplaus
Anete-Elisabeth Luukas


tunnen end
kui näitleja pärast etteastet
kuulen publikut
publiku naudingu aurat ja tunnustust
mina aga
tunnen uhkusega pingelangust
rahulolu
kordaminekut
kuid kui silmad avan
siis ainsad kes kannatavad
on mina ja mu südamesõbrad
sest minu peas helgatab fantoom aplaus
ei kuskil mujal
ei päriselt
ei teistel
skisofreenia?
ei
mul lihtsalt valus

ja ma kirjutasin oma tunded paberile
Sandra Riivik

ja ma kirjutasin oma tunded paberile
uskudes, et see ehk kergendab koormat mu südamel.
ballaadi saatel lasin kirjal küünla kohal
leegi üles võtta.
arrogantne ilme näol, kui mõrkjad pisarad 
mööda põski mu särgikaelusesse voolasid 
ja läbi mu keha jalataldadesse imbusid.
vaikus ja tühjus võtavad mind oma embusse, 
kui ummisjalu riidenagist oma üleriided haaran
ja lennutan enda ees oleva välisukse kergusega lahti,
ise kauguse läheneva kaja poole tormates.
seiskuvad aeg ja ruum.
ei suuda eristada, kas tegu on päriseluga
või ongi käes see tumendav 
apokalüpsis…
defineerin seda kui millegi uue algust.
võimalust vabaneda eksistentsiporist
ning kogeda elu pärast inimlikkuse reeglite lakkamist.
ehk toimub see kõik siiski minu peas?
deliirium…

Minu õnn
Helis Ilumäe

Minu õnn
See on üürike ja habras
Lihtne, kullakarva tibukollane
Ta peidab end Nõmme tänavate roheluses
Kus kord käsikäes rattaga sõitsime
Läänemaa paksudes metsades
Mida väiksena avastasime
Kristiine tänavate linnuriigis
Kus ikka aegajalt kondame
Sirelilõhnas ja viieses õies
Väikeses kodu alevikus
Kust kunagi sai põgenetud
Kuid kuhu nüüd hing ihkab tagasi 
Punases triibuseelikus ja pastla paaris
Ning poriseks tallatud Kalevi staadionil
Vabas tahtes, olla, tulla ja tantsida 
Ta peidus on Reiu jõe kallastel
Kus köielt vettehüppeid sai sooritatud
Kesk kollast rüpsipõldu
Mille äärest õhtuti koju tulin
Ja Tallinna-Haapsalu maanteel
Mida mööda lauldes koju vurasime
Ta peidab end 
Sumeda suveõhtu sirtsusirinas
Mis segatud on lõkke praginaga
Hommiku kastes ja keskpäeva päikese
Emme, memme ja väikese plikatirtsu silmis
Vanas kodutalus 
Mis armsaimast armsaim
Kus uni on magusaimast magusaim
Ta peidab end minus
Sinus
Meis endis
Ja inimestes me ümber
Ning neis lihtsates hetkedes 

Mati Unt
Markus Lehtsalu

kaamel, suitsuvine
kuhu kadus teismeline
tütarlaps?
(h)undist kaugel, kuid rind on (h)aavleid täis.