Seitsmendat aastat toimuva kirjutamisvõistluse teema oli tänavu “Minu 32. keskkool”.
Võistlusele oodati kooliga seotud töid. Žanri võis ise valida (nt luuletus, proosapala, näidend, mõistujutt, muinasjutt, anekdoot, valm jne).
Võistluse eesmärk on suurendada huvi kirjutamise vastu, talletada mäletamistväärivaid lugusid koolist, tähistada kooli 50. sünnipäeva. 
Žüriitööd tegid meie 44. teatriklassi vilistlane Richard Sepajõe, huvijuht Kristel Kubber ja ajalooõpetaja Triin Viiron. Konkursi korraldas teatriõpetaja Eva Kalbus. 

Võistluse tulemused
ALGKLASSID
1. koht - ELIISE PAKS (3.B), juhendaja Viivika Aguraiuja 
2. koht - MAGDALENA MERIGAN (2.A), juhendaja Marika Peterson 
3. koht - ROMET SAVEST (3.A), juhendaja Kadri Tasane

PÕHIKOOL
1. koht - KEITY-KÄROL KONSA (8.C), juhendaja Maret Varblas
2. koht - REBECA VESKIS (8.A), juhendaja Kaie Belkov
3. koht - SEBASTIAN MATTIAS SELIRAND (8.A), juhendaja Kaie Belkov

GÜMNAASIUM
1. koht - REIJO ROOS (11.C), juhendaja Maret Varblas
2. koht - BRIANNA-ALEXANDRA BERENS (11.C), juhendaja Maret Varblas 
3. koht - ANETE PUKK (10.B), juhendaja Maret Varblas

Õpilasi juhendas 13 õpetajat: Marge Lossmann, Edith Tatar, Marika Peterson, Kadri Tasane, Viivika Aguraiuja, Anne Tiits, Kaire Lõhek, Irja Lippmaa, Sandra Taimre, Kaie Belkov, Maarja Merigan, Kaili Ranne, Maret Varblas. 

Autasustamise Zoomis lugesid võidutöid ette KOKK teatritrupi näitlejad põhi- ja keskkoolist: Astrid Bogdanov, Lisette Taube, Catlyn Rebas. Aitäh!

Suur tänu tublidele kirjutajatele ja juhendajatele, et aitasite kooli juubelit vääriliselt tähistada!

Kummardus heale žüriile, kes võttis aja ja mõtles kirjutajatega kaasa!

Võidutööd:
helekollane võbin  
Reijo Roos

astun hoonesse 
mis näiliselt pole 
yhestki teisest mustamäe 
h-tähe kujulisest nõukahõngulisest koolist erinev 

astun selle hoone 
uksest sisse 
ja vastu pahmatab 
soe helekollane võbin 

see ongi see 
mis eristab seda kooli teistest 

see hõlbus õhkkond tunnetus aimdus 
muudab selle 
teiseks koduks 

oma lembekillukeste jagamises 
olen äärmiselt kitsi 
eriti elutute hoonete vastu
aga see yhiselavus armastus kodusus väärib ka minult 
paar sydametykikest 

yhe killu peitsin kozuumi diivani taha 

teise puhvi laua alla 

kolmanda jagasin 
klassiruumide peale laiali 

minge otsige 
vahest leiate 

viimase lembekillu varastas 

yks 

niivõrd sulnis liblikas 
kelle siit soojade seinade vahelt leidsin 

aga teda 
ei pea taga otsima

illusioon ja viirastus 
Reijo Roos
see oli kevadine päev 
lumi sulas asfaldi vahele 
ja yks kool sääl mustamäe keskel 
kutsus kylla 

siin tehti yht teist ja kolmandat
 ja neljandat ja viiendatki korraga 
ei jõudnud ega jõuaks yles 
lugedagi kõike seinte vahel 
toimuvat 

ja konservatiivsusest tulles 
on ebausk, kahtlus määratult sygav
 et kuidas nemad, kuidas mitte meie 
pole suutnud sama, kuidas kyll? 
selles idyllis peab peituma mõni 
õõvastav saladus. või ehk kasutatakse 
siin naerugaasi? 

ja jäin lõksu juba esimesest hingetõmbest. 
mis see on, mis teeb koduks yhe hoone, mis 
ei pidanud kunagi koduks saama?
nyyd kaks aastat 
olen neid koridore käinud ja seinadele 
nõjatanud ja ikka tuleb vana mina välja 
kysimaks, et kas leidsid selle saladuse? 
kas leidsid naerugaasi? ei, vana mina, ei 
leidnud ma midagi. siia ehitet yhiskond 
selle nii omaseks teebki, see pole 
raketiteadus. see pole ime, see on tegu. 
täielik naer ja mitte yldsegi gaas. 

aga ikka kõhklen. see saab vaid olla 
illusioon ja viirastus, liiga hea, et tõsi 
olla. aga miks ka mitte. on, mis on, las ta 
olla. 

kell on õhtu ja ta astub kazuumi. 
paneme homse syndmuse jaoks 
lava paika, paus. kell on õhtu ja
ta kysib vaikselt: teed soovid? 
ikka soovin, vastan, 
ikka soovin.

Brianna-Alexandra Berens 
-

istuma jäämine      astu

sellel enamasti kibe maik küljes
vähe lausutakse väljendit heaga
ikka ebaõnnestumise toon on sel     astu

siiski iga kord korruseid mööda reisides loodan
äkki ka täna oma tegemised suudan venitada nii
et mis enam hakkan koju minema end väsitama
puhkan istun hetkeks paariks tunniks natukeseks     astu

nii ma mõtlen hommikul kui astmetel kohtan mõnda ligimest
keda luban emmata hiljem sest ta läheb nüüd inkasse esimesel
naeratan eilse jutukaaslase ühe armsa õpetaja peale kolmandal
tagastan laenutan jälle kraami mu unistuste täitmiseks neljandal      astu

vist vaid siin mõistetakse kuidas mu meel ja väsinud keha juba nii vara on valmis
täna jälle kauemaks istuma jääma veel sellise helge tujuga ebaõnnestumise lõhnata
sest kui mujal kõlab see karistusena siis me vaid seda ootamegi kuid enne veel vaja
mõned tunnid läbida haridus omandada treppidest käia ning siis alles päriselt õppida      astu

EV 101 tantsupidu
Anete Pukk

EV 101 tantsupidu
Seda oli õhus tunda.
Seda oli heli- ja valguslainetes,
Vibratsioonis, südame tuksetes.
See kiirgas silmadest, kehadest, mõtetest
Ning täitis kogu ruumi.

Rahvatantsu siirus,

Kaasaegse uudsus,

Peotantsu väärikus,

Akrobaatika täpsus,

Tänavatantsu energia-

Neid ühendavad armastus ja tahe levisid lavalt kui tuli.
See leek sidus ühte.
See leek liitis kokku, kui lasid ta soojuse ligi.

Kehakeele ja meele jutustatud lugudes on oma võlu.
Instinktiivne äratundmine põgusatest žestidest
Jätab ruumi kujutlustele,
Mille aju loob,
Nautides samaaegselt meeleelunditest läkitatud
Ohtrat informatiivset ilu.

Teekond aiaaugust koolini 
Keity-Kärol Konsa

Mäletan kui algklassides jäin tihtipeale kooli hiljaks. Uni oli magus ja kippusin sisse magama. Alguses parandas ema need hilinemised kõhuvalude või muude hädade pähe, kuid lõpuks sai isegi õpetaja aru, et kooli jõudes olin otse teki alt tulnud. 
Kuna koolitee on mul umbes viie minuti pikkune ja kooliga on mul isegi ühine aed, ei saanud ma oma hilinemisi ka liiklusummikute pähe vabandada. Pidasime siis perega aru ning kõige mõistlikumaks otsuseks osutus aia sisse augu ehk minivärava keevitamine. Tänu oma uuele isiklikule väravale sain viie minuti asemel kooli lausa ühega. Tänu sellele ma enam nii tihti ei hilinenud. 
Aasta hiljem võtsime me endale koera, kelle nimeks sai Älli. Tol hetkel ma enda aiaauku enam ei kasutanud, kuid ei läinud kaua aega, kui värav jälle kasutusse läks. Mäletan, kuidas tegin esimese korruse klassis enda eesti keele kontrolltööd. Märkasin silmanurgast, et akna alt jalutas mööda must koer ning siis loksus mul pilt paika - see oli minu Älli! 
Rääkisin õpetajale olukorrast, kuid ta palus mul töö lõpuni kirjutada ning siis vahetunnis koera päästma minna. Hetkeks, mil ma kooli uksest välja jõudsin, nägin juba oma isa Ällit auto peale tõstmas, tema näost oli näha, et koera kättesaamine polnud kõige kergem tegu olnud. Nii koer kui isa hingeldasid, samal ajal üksteisele solvunud pilke andes. Pärast seda panime aiaaugu kinni, kuid kui väga pingsalt koolihoovis mööda aiaäärt jalutada, leiab ka selle ülesse.

Mälestus koolist
Rebeca Veskis

Mäletan, et eelmise aasta jaanuaris või veebruaris, kui koroonat Eestis veel ei olnud, oli minu kord minna hooldushaiglasse vanematele inimestele külla. Külastamisega oli nii, et iga kuu või natuke rohkema tagant käis teatud osa kõigi kolme seitsmenda klassi õpilastest hooldushaiglas. 

Tol päeval, mil haiglas käisime, paistis jahe talvine päike ja kohati oli tuuline. Sõit haiglasse võttis aega umbes pool tundi, meid oli tosin õpilast ja kaks õpetajat. Õpetajatest olid meiega kaasas Kaie Belkov (8. a klassi klassijuhataja) ja Maarja Merigan (8. b klassi klassijuhataja) ning nemad rääkisid meile bussisõidu ajal, kui tore see on, et meil koolis sellist asja tehakse, kuid samas manitsesid poisse, et nad hästi käituksid. 

Haiglasse minnes olid meil kaasas käsitöötunnis tehtud südamekujulised padjakesed ning vahendid, et teha järjehoidjaid: teiplint, sädelused, tähekujulised ja südamekujulised konfetid ja veel palju muud.

Kui me haiglasse jõudsime, oli mul ausalt öeldes närv sees, sest soov oli jätta endast hea mulje. Kogu haiglas viibimise aja ma naeratasin ja rääkisin pehmema häälega kui muidu. 
Väga hästi mäletan veel haiglas käigu juures seda, et mu klassivend pidi tegema väikese kõne. Kõne esitamise ajal tuli tal õudne närv sisse ja ta kõneleht silmnähtavalt värises ta käes. 

Kui kõne oli esitatud, siis läksime kõik oma tegevuste juurde - kes hakkas pensionäridele ajalehte ette lugema, kes aitas neil järjehoidjaid teha ja kes mängisid nendega bingot või doominot. Mina mängisin koos kolme kena vanaprouaga doominot ja see oli väga tore. Nad rääkisid meile oma noorusest ja kuidas nemad koolis käisid. Kui nad teada said, et ma tegelen ratsutamisega, siis nad rääkisid ka, kuidas nemad on seotud hobustega. 

Ainuke asi, mis mulle selle külastuse juures ei meeldinud, olid kaks reporterit, kes tegid lugu selle kohta, et meie kool käib hooldushaiglas. Jah, muidugi see on tore, et selle kohta tehakse artikkel ja ehk annab see eeskuju ka teistele sarnaste asjade tegemiseks, kuid nad küsisid vanaprouadelt küsimusi, mis minu arust olid natuke kohatud.  
Üldkokkuvõttes mulle see traditsioon meeldib, sest selle käiguga sain ma endale paralleelklassist uusi sõpru ja oli tore käia külas inimestel, kellel on elutarkusi kordades rohkem kui minul. 
Loodan et see meie kooli seitsmendike traditsioon jääb kestma.

Muinasjutt ühest mälestusest
Sebastian Mattias Selirand

Elanud kord kaua aega tagasi ühes toredas koolis õppiv poiss nimega Sebastian. Tal olnud seal koolis kaks vanemat õde. 
Igavlenud siis poiss ühel lõunapoolikul kodukeses, kui kuulnud, et õde nii hilja kooli poole samme seadmas. Küsinud siis sõsara käest, miks tollel sellisel kellaajal koolitaresse asja. Tuli välja, et õekesel Playboxile minek. Küsinud siis venda, kas tema saaks ka tulla ning õde vastanud, et ikka saab. 
Läinud siis venda koos õega kooli. Vennas kartnud pisut, aga teadnud, et õeraas teda kaitseb. Jõudnud kooli eeskotta, oli poeglapsel suur samm astuda -  ta pidi kohtuma õe klassiga, mis tundunud poisi jaoks lihtsalt õudne. 
Läinud poisu siis klassi ja kogu tähelepanu olnud talle pööratud. Õde tutvustanud vennakest ja paari minuti pärast olnud rahva valvsus temalt hajunud. Aidanud siis vellekene oma õenatukesel kostüümi selga panna ja läinud nad koos aulasse. 
Playbox oli alanud. Rahvast olnud hulupööra palju kokku saanud. Vaadanud siis noored mitu erinevat etteastet ära. Lõpuks tulnud õe klassi kord. Nooruke vennas ehmatanud väheke, kuna pidanud jääma üksinda lustiva rahva sekka. Õnneks märganud õde poisi ehmatust, nii et sõsarake võtnud ta lava taha ühes. Sealt oli vennal hea kaeda, kuidas õe klass tantsinud ja pidupäeva üle rõõmustanud. 
Pärast seda päeva sai vennake palju julgemaks ja enam ei kartnud ta ei lava ega publikut, inimesi ega rahvalikke ülesastumisi. Kui ta veel surnud pole, elab ta oma hirmuvaba elu edasi. Kes teab, äkki astub veel isegi püünele?

Ämblik Ärni
Eliise Paks

Tallinna 32. Keskkooli suures saalis elab ämblik Ärni. Ta kodu on suures saalis seetõttu, et seal toimub palju etendusi. Tema lemmiküritus on playbox.
Ämblik Ärnile meeldib käia raamatukogus. Seal saab laste õlalt lugeda raamatuid ja jälgida, kuidas kodutöid pusitakse. Seal ruumis on tavaliselt hea ja rahulik.
Kõige enam meeldivad Ärnile käsitöötunnid. Ta õpib seal erinevaid mustreid võrkude kudumiseks. Ämblik on natuke hädas koristajatega. Usinad koristajad pühivad pidevalt tema võrgud ära. Õnneks Ärni teeb ruttu aga uued ja uhkemad. Harjutamine teeb ju meistriks.
Tühja kõhtu käib Ärni täitmas sööklas või puhvetis. Sealt saab täitsa maitsvat toitu. Ärnile ei meeldi kui on sööklas supipäev, sest ta pole supi sõber.
Mõnikord tunneb ämblik Ärni natukene ka igavust. Siis liigub ämblik nii, et ta kogemata ehmatab mõnda õpilast või õpetajat. See pakub talle nalja, et teda kardetakse.
 Ärni  koob praegu, muidugi eriolukorra tõttu, igasse kooli nurka uhked võrgud.

Minu huvitav kool
Magdalena Merigan

Minu koolis juhtub alati midagi. Kui õpilased, õpetajad ja valvur on koolipäeva lõpus koju läinud, ärkab koolimajas ellu klassimööbel.
Omavahel hakkavad muljetama lauad, toolid, tahvel, kraanikauss ja isegi kriit. Toolid ja lauad on rõõmsad, et lapsed saavad koolis käia ega pea viiruse pärast kodus olema. Kriit kurdab, et ta on jälle lühemaks jäänud. Kraanikauss on uhke, et kõik lapsed pesevad korralikult käsi. Tahvel on äsja duši alt tulnud ja näeb väga puhas välja. Nad lobisevad terve öö.
Kui hommik kätte jõuab, kamandab õpetajalaud kõik vait ning uus koolipäev võib alata.

Luuletus
Romet Savest

Minu kool on Tallinna 32. Keskkool.
Minu klassis ootab mind tool,
laud, õpikud
ja töövihikud.
Ma käin kolmandas klassis
ja meie klass ei ole kunagi sassis.

Meid on klassis kokku kakskümmend kuus
ja õpetaja ei ole meil ka uus. 
Poisse on kokku kolmteist
ja tüdrukuid ka kolmteist.

Klassijuhataja on meil Kadri Tasane.
Ta ei ole üldse pahane.
Tal on väga hea huumorimeel
ja talle meeldib eesti keel.

Kunstitunnis on ta osav.
Pliiats on tal alati terav.
Peale tunde annab ta loomeringi,
kus joosta me ei või ringi.

Viimati tegin seal ilusa maali.
Enne seda uhke purgi.
Loomeringis on meil tore,
oleme kui üks rõõmus pere.

Muusika klassis on klaver.
Õpetaja Riina on temaga sõber.
Üheskoos me laulame 
ja rõõmsalt kokku hoiame.

Inglise keelt õpetab õpetaja Liis,
tema õpetas meile sõna please.
Seda keelt on väga vaja,
et tulevikus karjääri teha.

Kehalist annab meile õpetaja Siiri.
Teda näen, kui ületan finishi piiri.
Mulle meeldib väga joosta
ja võistlustel alati võita.

Koolis saab ka trenni teha.
Treenitud saab terve keha.
Trenni annab meile Meelis,
spordivaim on temal geenis.

Mul on väga äge kool!
Sellega on lõpp ka minu lool!