Kalju Lepiku luulevõistlus toimus juba 22. korda ja seda traditsiooniliselt Koerus Aruküla mõisa saalis. Kohale olid tulnud 25 võistlejat kolmes vanuserühmas - põhikool, gümnaasium ja täiskasvanud. Kõige rohkem osalisi oli gümnasistide hulgas - 14 õpilast, kellest 5 tulid Tallinna 32. Keskkoolist.
Päev oli päikseline, emotsionaalne, sügisvärvides, täis loomingut – oli suurepärane luulepidu. See võistlus on mõeldud neile, kes ise luulet kirjutavad ning on valmis seda ka teistele lugema.
Igal aastal esineb kohaletulnuile üks kutsutud külaline/žüriiliige, kelleks sel korral oli Øyvind Rangøy. Tegu on ääretult põneva norra tõlkija ja luuletajaga, kes on ära õppinud eesti keele ning kirjutab nii luulet kui ka proosat nüüd eesti keeles. Rangøy rääkis meeleolukaid lugusid, kuidas ta esimese eestlasega tutvus, et esimene eestikeelne sõna, mida ta õppis, oli “sisikond”. Publik sai palju naerda, sest külaline oskas meeleolukalt oma lugusid edastada suurepärases eesti keeles.
Traditsiooniliselt tehti ka ühisfoto Kalju Lepiku mälestusmärgi juures.
Fotode autor on Eva Linno.
Tallinna 32. Keskkoolist osalesid Kalju Lepiku luulevõistlusel:
Viktoria Grünberg 10.d
Maria Kalbus 10.d
Keiti Maria Kivirand 12.b
Gustav Selirand 12.d
Birke Mirell Pahapill 12.d
Gümnaasiumi astmes 2. koha sai Gustav Selirand ja eripreemiad pälvisid Maria Kalbus ja Keiti Maria Kivirand.
Palju õnne kõigile tublidele osalistele!
Kalju Lepiku luulevõistlusel käis õpilastega õpetaja Eva Kalbus. Hea tõuke meeskonna kokkupanemiseks andis eesti keele ainekomisjoni korraldatud kooli luuleõhtu septembris.
Kalju Lepiku luulevõistlusel žürii koosseis:
ØYVIND RANGØY – norra tõlkija ja luuletaja
JAANUS VAIKSOO – luuletaja, eesti kirjandusteadlane, õpetaja ja lastekirjanik
JANE KIRISTAJA – Järvamaa Keskraamatukogu direktor
JANNE PALU – Vodja Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja
KÜLLIKI AASA – Järvamaa rahvakultuurispetsialist
Võistluse tulemused:
PÕHIKOOL
I koht KEITI-LISANNE MAALMEISTER – Viljandi Kesklinna Kool, 8.b klass
II koht ANDRA PÄÄR – Türi Põhikool, 6.c klass
III koht ANNABEL KINSIVER – Türi Põhikool, 5.b klass
Preemia ilmeka esituse eest HARIETTE-LIIS KUUS – Rõngu Keskkool, 6. klass
Preemia kodumaaluule vahetu ja siira esitamise eest EMILI TEESALU – Türi Põhikool, 8.b klass
GÜMNAASIUM
I koht KERTU KÄNDLA – Viljandi Gümnaasium, 12. klass
II koht GUSTAV SELIRAND – Tallinna 32. Keskkool, 12.d klass
III koht BIBI LOORE PILIPENKO - Paide Gümnaasium, 10. klass
Koeru Apteegi preemia KEITI MARIA KIVIRAND – Tallinna 32. Keskkool, 12.b klass
Eesti Rahvakultuuri Keskuse preemia suurepärase argiasjade poeesia eest MARIA KALBUS – Tallinna 32. Keskkool 10.d klass
Koeru Keskkooli preemia ELERIIN SEPP – Miina Härma Gümnaasium, 12. klass
TÄISKASVANUD
I koht TRIINU KREE - Tallinna Tervishoiu kõrgkool
II koht GUNNAR HUNT – Viljandi / Tallinn
III koht SILVER TEINBAS - Viljandi
Koeru Apteegi preemia KAIRA KÄÄPA – Viljandi / Tartu
Preemia sotsiaal-kriitilise luule eest ÄLI AGNES JÄRVE – Viljandi
Koeru Raamatukogu preemia ANU LAANSALU – Ambla
Publiku lemmik 2024 GUNNAR HUNT – Viljandi / Tallinn
Toetajad: Järva vald, Eesti Kultuurkapitali Järvamaa ekspertgrupp, Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital, perekond Lepik.
Korraldajad: Koeru Kultuurimaja, Koeru Keskkool, Koeru Raamatukogu.
Tallinna 32. Keskkooli osaliste luulenäited
↓
GUSTAV SELIRAND
Tühjust täis mees
Ma olen kõige vihatuim ja halvim inimene keda sa kohtad
Ma olen suunamatu pohhuist, kes nii öelda armastab
kuid tundlikult ju mitte, sest oskusest on puudu
Ma tantsin enda surmatantsu, ääre pealt vaid hüüdes teistele vastu
Ambitsioonikas ent lootusetu
Truu ent petis
Suur ent väike
Tark ent rumal
Seda kõike olen ma - pole miskit ära teeninud, vaid see
igavene karistus oleks mulle kohaselt seedinud
Kuulumisest ei juttu teegi, vaid inimesed eri- või ühtemoodi
kokku sobivad, kuid kuhu sobib sobimatus - sobivalt sobimatusse
Olen ülemõtleja ja allaandja, ei saa ma miskit enda turjal kanda
Milleks siis ikka mulle võimalus anda, kui teadlikult too nurja läheb
Milleks siduda end rahnuga, kui tema vastandlikult külmaga on pädev
Ei ole see mingi rahu, ainult võitlus
Isekas ja kohatu
Kole ja võrratu
Võrratu kui palju vigu olen teinud ma mõõtmatult
Tead osad õpiks sellest mitmeid kordi - endilt, teistelt, isegi
kolmandikelt ühtemoodi, ent mina ikka alamahti,
lihtsalt jätan asjad katki
Mis seal üldse oleks parata, siis lihtsalt tuleb mind nõnda salata,
sest kuhu eales üldse jõuaks ma, kui mind ei saadaks vihata
Mina olen pattu tähis, igast heast ma läbi närin
Siiski kuidagi ma näin, nagu terve inimese vaim
Peab hoiduma vast sellest tundest, et minuga on ju kõik kombes
Veel vale takka istub hinge
mitte neile vaid hoopis iseendile
sest see see kõige rõvedam värk
et ju endi hinge sellest kõigest jäänud märk
Neid märke palju on, mis minust minu ja sinust sinu keedavad,
ja ju siis oleks see enesehaletsus kui niimoodi
mõtteid kokku keerata
Minu väitlus selle vastu just nõnda käibki, sest ju minus
puudubki neid märke
mis viinud kõiki teisi mäkke
Ju tühjuses ei leidu hääd
Sest mina lihtsalt seisan sääl
Sel pimedas orus, kus kõrval seisvad mäed
Pimedus see mind siis katab
Irooniast põlvnenud on too mantra
Et siiski pimedust ei karta
Sest kõige hirmsam just selle sees
Ning selles olen mina, see üksainus tühjust täis mees
***
MARIA KALBUS
kastan
sa mu pilku tõmbasid
justkui magnet raudkuuli
kastani all lamasid
tol sumedal sügisööl.
kullakarva lambiposti kumast
ihul pisarpärlid taeva nutust.
ma imetlesin.
ja kuigi olid just kui iga teine
võtsin üles sinu ja vaid sinu
minu igavene taevasina.
***
KEITI MARIA KIVIRAND
kuidas saab vihata vihma
mis tuleb taevast
või pisaraid
kallima silmadest
kui kaunis on
tunnete tormitsev meri
mille vaibumisel
rannalt kristalle korjad
piisk piisa haaval
pühin neid su palgeilt
näen silmades värvimuutust
ja kardan et varsti
voolab neist välja
viimseimgi pigment
sinist
***
VIKTORIA GRÜNBERG
Otsi tõelist ilmet
Tekitage minus tunnet, et väärib see energiakulu.
Tõestage end nagu peaksin nägema teis suurt maailmaime.
Veenge mind, kuidas te ei tooks kunagi silma puru.
Andke mulle jõudu. Hoidke mind lähedal, kui on pime.
Ärge olge pahased mu rollide jaotuse üle. Nõnda lihtsalt mõistmist palun.
Mida ma teile tõestama pean? Miks olen teie silmis aktsepteeritav alles siis?
Öelge, ei ole ma ainus, kes seda talub.
Sobitada ei oska, kas meeldib või mitte samune viis.
On toredam enda avamine, kui lillenupu sünnile järgnev aeg.
Või mõnusam näha teiste musta kasti kaane avanemist?
Mis on õige pole vahet.
Päikse ajal kuulan vaeva,
kuu ajal oma pahet.
Tõestamine ja avamine on eriilmelised, aga neis voolab ühine joon: õige hetke tabamine.
***
BIRKE MIRELL PAHAPILL
hetk enne Hommikut
On hommik vahel õhtust nirum,
sest iga minut täidlaseks saab ajaga.
Kuid hetk enne hommikut.
Kui hommikuhardus veel värske
ja enne kui sulab klaasidelt jää,
veel enne kui puhkab
end pilvituks lõõtsutand taevas.
Ma kuulan.
Ja sunnin joobunud meeled kaineks ja kangeks
ning öö karget vaikust rikkuda ei saa
ei esimeste päikesekiirte paistel,
valgel seinal olesklev kirilind
või langev kask tammede taga.
