Anton Hansen Tammsaare „Pikad sammud”
Dramatiseeringu autor ja lavastaja Aksel Ojari
Esietendus 17. augustil 2021
Piip ja Tuut Teatris
Mis paneb ühe teismelise noormehe tegelema A.H.Tammsaare noorepõlvejutustusega, milles kirjandusteadlase Erna Siiraku määratluse kohaselt on autor „kindlalt kursi võtnud noorte linnaharitlaste hingeelulise siseruumi uurimiseks, kusjuures valgust langeb naise sotsiaalsele olukorrale ja eelarvamuste tugevusele”? Tarbetu on vist rõhutada, et jutt käib 112 aasta tagustest eelarvamustest ja hingeelulisest siseruumist. Aga, nagu kavaleht ütleb, on tänaseks isegi mitte abituuriumisse jõudnud Aksel Ojari just selle loo kallal teinud juba kaks aastat eeltööd - instseneerinud ja koguni castinguid korraldanud. Tulemusena on saanud kokku tegijaskond, mis ühendab tänase Eesti kooliteatri lipulaevade – Vanalinna Hariduskolleegiumi, Tallinna 32. Keskkooli ja Tartu Waldorfgümnaasiumi praeguseid ja hiljutisi õpilasi. Ja kuigi keegi neist pole käinuid päevagi teatrikõrgkoolis, on aukartustäratavalt pikk see rollide (ja mitte ainult lavapealsete) nimekiri, mis nende noorte poolt on sooritatud mitmes kutselises teatris, aga ka filmides ja teleseriaalides. Ojari hoolikas casting on tegijate hulka toonud ka sellised nimed nagu Pärt (heliloojana) ja Kaplinski (näitlejana). Jah , mitte teine, nagu lavastaja ise, vaid juba kolmas põlvkond „linnaharitlasi”! Oma pisikese katuse on taolisele kirevale kambale võimaldanud Piip ja Tuut Teater, kelle lahke „ema” Haide Männamäe ka lavastuses kaasa teeb. Algselt mõneks mängukorraks mõeldud katsetus on tänaseks leidnud väljamüüdud koha teatri jooksvas mängukavas.
Tulemus väärib tähelepanu, aga sugugi mitte tegijate noorusvärskuse tõttu, mis tähendaks ju hinnaalandust, vaid hämmastava põhjalikkuse ning meisterlikkuse tõttu, mis peegeldub teose kõigis komponentides – Aksel Ojari ja tema abi Coco Rõõmusaare lavastaja- ja näitejuhitööst kuni Anna Pärdi suurepärase originaalmuusika ning helikujunduseni. Oliver Reimanni lava- ja valguskujundusest kuni Külli Pavelsoni kostüümideni ja Grete Perteli soenguteni ning ka selles, et lavastusse on lisaks kujunduste autoritele teostajatena kaasatud veel ka helikunstnik (Kaur Tõra) ning valgus- ja helitehnik (Rene Topolev). Igale lavatagustest abistajatest on kavalehel seejuures pühendatud kunstfotoga erilehekülg.
Aga räägime näitlejaist. Tammsaare novell kujutab armukolmnurka, mille kõik osalised teevad loo käigus läbi üsna ettearvamatu kõlbelise arengu. Just selle hingelise muutuse väljamängimine teeb lavastuse pingelise huviga jälgitavaks ning tagab vaatajate empaatia kõigi kolme „õnnes” või „õnnetuses” osaleja suhtes. Pausid, pilgud, ilmed ja intonatsioonid on selle lavastuse partituuriks ning nende eksimatu esitamine „koolitamata” noorte poolt on hämmastav. Oma esimesele armastusele vastuminevat idealistlikku Heinrichit mängivat 32. keskkooli teatriklassi vilistlast Mattias Nurgat nägin paar aastat tagasi Konrad Mäe rollis Eva Kalbuse lavastuses „Külmetava kunstniku portree.” Kirjutasin tookord: „On imekspandav, kuidas Mattias Nurga suudab läbi käia peaaegu kogu Konrad Mäe elukaare ning näidata teda arengus uljast ja väga enesekindlast koolipoisist kuni suureks kunstnikuks...” („Ka koolis võib sündida Teater”, Sirp 14.06.2019). Seekord piirdub rolli arengulugu vaid paari nädalaga ja Nurga suudab meis algul tekitatud sümpaatia muuta kohkumiseks selle üle, kuidas endasse sisendatud kalgid moraaliprintsiibid (aga võib-olla ka hirm „avaliku” arvamuse ees?) võivad kaasa tuua hingelise kurtuse koos psüühilise kollapsiga. Tema sõber Otto Leiser VHK lõpetanud Matthias Ausmeele kehastuses tundub algul kerglase elumehena, kelles tundeelu võib ehk äratada vaid armukadedus, kuid ootamatult on just tema võimeline oma paatoselisest kaaslasest siiramaks sõpruseks ja sügavamaks armastuseks. Waldorfgümnaasiumi koolitusega Helo Kaplinski mängib kahe sõbraga samaaegselt vahekorda sattunud Olgat niivõrd ausa ja armujanuliselt õrna siirusega, et võidab lõpuks meie täieliku kaastunde (sama osa mängivat Iris Viru pole mul õnnestunud näha). Heinrichi üürikorteri perenaise ja tema noorukese tütrena toovad Haide Männamäe ja Emma Tross detailitäpseid karaktereid luues traagilisse asjadekulgu ka pisut koomikat, mille doseerimisoskus nagu ka tuulehoona seatud poeetilised tantsuhetked annavad tunnistust noore lavastaja heast maitsest
Mis aga peaasi - valides praeguses tinderkuulutustest ja pornosaitidest kubisevas maailmas eneseväljenduseks just taolise teksti, annavad noored märku, et inimloomus ehk polegi selle 112 aasta jooksul muutunud. Et hingeline armastus ning sügav ja ustav sõprus ning juurdlemine nende kahe vast kõige sügavama inimtunde vahekorra ja põimituse üle on olulisem DELFI ja Postimehe portaalidest kosena kaelalangevatest seksinõksudest. Ning kui magus on seda teha noore Tammsaare abil, kelle mõtisklustest kostab korduvalt läbi küpse Tammsaare iroonilis- paradoksaalset elufilosoofiat. Esituse kvaliteet näitab aga pettuseta seda, kui tähtsad need teemad on olnud ja on tegijate endi jaoks.
Võib arvata, et mitmed „Pikkades sammudes” kaasateinuist pürgivad lavakooli ja küllap saavad ka sisse. Mida neil seal õppida? Kindlasti seda, kuidas saada originaalseks etenduskunstnikuks. Aga ühe asja, mida meie teatrikoolides minu arvates viimasel ajal kõige vähem õpetatakse - vastuse Stanislavski igavesele küsimusele ”Mille nimel?”, on need noored juba omandanud. Ilmselt kodust ja kooliteatrist.
Jaak Allik
