Mina olen Marten Sestverk, Tallinna 32. Keskkooli 11.d klassi õpilane. Tegin oma uurimistöö teemal “Eesti ja Iirimaa matuste traditsioonid”. Järgnevas artiklis kirjutan lühidalt Eesti ja Iirimaa matuste traditsioonidest.
Kirstumatused:
Eestis: Kirstuga hauamatus tuli Eestisse koos ristiusuga ning on enamlevinud matmisviis tänase päevani. Hauamatuse talitust võib läbi viia vaimulik või ilmalik. Kirstumatuse talitus peetakse kirikus või kabelis ning see on mõeldud perele ja teistele lahkunu lähedastele. Tavaliselt kannavad kirstu kuus meessoost isikut, kolm ühel ja kolm teisel pool kirstu. Kirst sängitatakse tavaliselt pooleteise kuni kahe meetri sügavusse hauda. Eestis on kombeks lahkunule järele visata kolm peotäit mulda või liiva. Matustel kantakse ainult musti või tumedates toonides riideid, suvel võib kanda ka kuuma ilma puhul valget. Varasemalt, kui paljud inimesed elasid külades, taludes, maeti surnuid ainult kiriklikult ehk vaimuliku poolt läbiviidud talitusega. Kui inimene suri, pesti surnu puhtaks, riietati ja asetati kirstu. Surnu pesijateks ja riietajateks olid küla vanemad naised. Mõned päevad enne matust peeti nii-öelda valvamist lahkunuga hüvastijätuks. Valvamine toimus õhtuti, kui talutööd olid tehtud ja loomad talitatud. Hüvastijätmisele võisid tulla kõik, kes olid lahkunuga tema eluajal mingil moel seotud olnud – naabrid, koolivennad ja -õed, sugulased ja hõimlased, leerikaaslased, sõbrad ja tuttavad. Ristide lõikamine puusse teel kalmistule on üks tähelepanuväärsemaid matusekombeid. Seda tehakse mõnes kohas tänapäevani. See on selleks, et jätta maha jälg lahkunust. Tänapäeval on kombeks üheosaline matus, kus toimub ärasaatmine haual või krematooriumis.
Iirimaal: Iirimaal toimub enne kirstumatuseid valvamine ehk “wake”. Komme sai alguse sellest, et maapiirkondades levisid haigused, mis võtsid elu paljudelt inimestelt. Kui pere hakkas leinama, ärkasid surnud ellu. Valvamine kestab paar päeva, mille jooksul ei jäeta lahkunut üksi. Iiri valvamised on elu tähistamine - viimane pidu lahkunu austamiseks. Vanasti suitsetasid mehed koos tubakat, mille suits aitas hoida eemal kurjasid vaimusid, kes tahtvat lahkunu hinge ära varastada. Nimelt iiri pärimuses usuti, et peeglite kaudu võib hing kaduda teistesse maailmadesse. Pärast valvamistseremooniat viiakse lahkunu keha majast ning minnakse matuserongkäiguna matusetalituseks ja matmiseks kirikusse. Kirikus toimub matusetalitus, mis kestab umbes 45 minutit, kus preester ja lähedased mälestavad lahkunut. Kui jumalateenistus on lõppenud, viiakse rongkäigu saatel kirst hauaplatsile ning loetakse viimane palve. Kirst sängitatakse mulda.
Urnimatused:
Eestis: Eesti vanim arvatav maetud urn pärineb hilisest pronksiajast ja see leiti Lülle laevkalmetest. Põletusmatus on tavapärane olnud Eestis juba muinasajast alates – hauamatused tulid alles 11.-12. sajandil. Pärast lahkunu keha tuhastamist pannakse tema tuhk urni, mis on valmistatud spetsiaalselt selle jaoks. Tuhastamine toimub krematooriumis vastavas ahjus 1000°C juures, mille tulemusel jääb kehast alles kaks kuni kaks ja pool kilogrammi tuhka. Korraga pannakse põletusahju vaid üks lahkunu, seega ei ole ohtu, et kahe erineva inimese tuhk läheb omavahel segamini. Urni saab pikalt hoiustada näiteks krematooriumis, kui ei leita alguses sobivat aega matmiseks. Urni kodus hoidmine ei ole mõistlik, sest hoiab endas halba energiat. Urnimatuseid saab pidada mitmel erineval viisil. Näiteks, lahkunu kirstus ärasaatmine toimub kas kodust, leinamajast või krematooriumist. Vastavalt pere või lahkunu soovile pannakse urn hiljem kas krematooriumi kolumbaariumi ehk urnimüüri, maetakse kalmistule valitud hauaplatsile või puistatakse tuhk laiali. Urnid võivad olla erinevast materjalist, näiteks puidust, savist, metallist ja kivist.
Iirimaal: Urnimatus on olnud üks tavapärastest matmisviisidest Iirimaal alates 1982. aastast, kui avati riigi esimene krematoorium Dublinis, Glasnevini Krematoorium. Siiski, juba kiviajast on leide urnimatustest. Esimesed kremeerimised toimusid 7000-2000 aastat enne Kristuse sündi. Tuhastatud jäänused pandi hauakambritesse, kus lahkunud said lõpuks puhata. Urnidega koos maeti pistodasid, pärleid, rinnamärke ja kivikirveid. Kremeerimine on Iirimaal muutunud aastatega aina populaarsemaks, kuid see ei ole siiski nii populaarne kui tavapärane kirstumatus. Näiteks, kremeerimiste arv Iirimaal oli 2017. aastal 19,61% kõigist matusetalitustest. Krematooriumis saab valida kolme erineva matusetalituse vahel: 1) kiriklik matus, 2) talituse läbiviimine krematooriumis, 3) jutluseta matus. Enne põletamist toimub jumalateenistus. Pärast jumalateenistust viiakse kirst krematooriumisse. Põletamise ajal on keha kirstus. Erandkorral on võimalik kahte isikut koos põletada siis, kui pere taotleb ema ja väikese lapse ühtset tuhastamist. Saadud tuhk sisaldab nii kirstu kui ka lahkunu jäänuseid. Tuhastamise protsess - kirstu ahju panekust, selle välja võtmiseni võib tuhastamine aega võtta umbes viis kuni kuus tundi. Matusekorraldaja või krematooriumi kaudu saab urni matta krematooriumi surnuaeda või paigutamise kolumbaariumi seina.
Peielaud:
Peied on muldasängitamisele järgnev söömise ja joomisega koosviibimine surnu mälestamiseks, matusepidu.
Eestis: Inimese siirdumist teise ilma on juba eelkristlikul ajal pühitsetud rikkaliku söömapeoga, millest usuti osa võtvat ka lahkunu hing. Lahkunu ärasaatmisel on olnud traditsiooniliseks tavandi toiduks soolaga keedetud herned ja oad, Eesti põlised viljakultuurid. Eestis pakutakse peielauas traditsioonilisi Eesti rahvustoite. Verivorstid, hapukapsas, koduõlu, sült, kartul, salatid. Neis Eesti maamajapidamistes, kus tänapäeval veel koduloomi või -linde peetakse ja suhteliselt traditsioonilisi eluviise järgitakse, püütakse matuseid korraldades kinni pidada veel ühest vanast kombest: peielauale tapetakse sulg- või lihaloom ilmtingimata oma laudast.
Iirimaal: Iirimaal ei ole peielaud kunagi olnud nii tähendusrikas kui Eestis. Üks traditsioon, mida Iirimaal enne lauda istumist tehti, oli “suitsetavad savipiibud”, mis olid ärklimaja külastajatele tubakaga täidetud. Valvamisel pakutakse üldiselt võileibu ja teed. Peielauas peavad olema võileivad ja erinevad koogid. Ülejäänud toidu valib iga perekond ise. Suur osa peielauast on alkohoolsed joogid.
Loodan väga, et minu artikkel andis teile hea võimaluse oma silmaringi pisut laiendada Eesti ja Iirimaa matusekultuuride osas.
