Meie järgmise õppeaasta 9.a klassi õpilane Emilia Rüütel pälvis suurel Sten Roosi muinasjutuvõistlusel žüriiliikme Risto Järve auhinna. Tunnustuse tõi Emiliale muinasjutt „Segamini muinasjutud“.
Sten Roosi muinasjutuvõistluse eesmärk on äratada lastes huvi omaloomingu vastu, arendada loovust ning parandada eestikeelset väljendusoskust. Võistlus sai alguse 1993. aastal, kui haapsallased Ann ja Ants Roos korraldasid selle oma poja Steni mälestuseks. Alates 2018. aastast korraldavad võistlust Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Kirjandusmuuseum, Lääne Maakonna Keskraamatukogu ja ajakiri Hea Laps.
Palju õnne, Emilia!
Segamini muinasjutud
Emilia Rüütel (15-aastane, 8.A)
Elas kord väike tüdruk, kes kandis alati punast kapuutsiga keepi. Sellepärast kutsusid kõik teda Punamütsikeseks. Ühel hommikul saatis tema vanaema, kes elas teisel pool metsa, talle sõnumi, et ta on haige ja soovib, et tüdruk tooks talle korviga värsket õunapirukat ja ravivat teed. Sõnumi lõppu oli vanaema lisanud hoiatuse, et Punamütsike metsas võõrastega ei räägiks. Nii asus tüdruk läbi Alutaguse metsa vanaema poole teele.
Metsa serval nägi Punamütsike kolme põrsakest, kes usinalt endale majakesi ehitasid. Äkitselt ilmus puude vahelt välja hunt, kuid ta nägi kuidagi imelik välja – ta kandis kleiti, oli end heledamaks värvinud ja tema hääl oli ootamatult peenike. „Miks sa nii tobe välja näed? Sa meenutad mulle rohkem kitseema kui suurt kurja hunti,” küsis Punamütsike. „Tegelikult peaksingi ma kitseema meenutama,” vastas hunt. „Sõrumäel elavad seitse kitsetalle ja nende ema. Ma teadsin, et igal hommikul läheb ema linna, et lastele süüa ja juua tuua. Siis hiilisin ma tallede ukse taha ja ütlesin, et olen nende ema. Aga need targad pojad tundsid mu kohe ära! Niisiis tõmbasin selga lillelise kleidi, värvisin end heledamaks ja sõin isegi kriiti, et mu hääl peenemaks muutuks.
Kui ma järgmisel hommikul uuesti läksin, petsingi nad ära, kuid enne, kui jõudsin nad nahka pista, jõudis kitseema tagasi ja oi, kuidas ta mind taga ajas! Lõpuks kaotas ta mu silmist ja nüüd olen ma siin.” „Oi jummel,” lausus Punamütsike, „see tähendab, et sa oled kindlasti väga väsinud ja näljane!” „Jah, olen tõesti,” vastas hunt. „Nii näljane, et sööksin hea meelega ära kolm põrsast ja ühe tüdruku...” Kolm põrsakest ehmusid hundi jutu peale, kuid Punamütsikesel tuli mõte. „Kuidas oleks, kui ma annaksin sulle oma õunapiruka? See on imemaitsev ja kustutab kindlasti su nälja,” pakkus ta. Noorim põrsake lisas: „Ja sa võid meie majas veidi jalga puhata.” Hunt jäi selle mõttega nõusse. „Punamütsike, kas sina ei tahaks meiega liituda?” küsisid teised. „Liituksin küll, aga pean enne pimedat oma haige vanaema juurde jõudma. Nägemiseni, sõbrad!” lausus tüdruk ja keksis edasi läbi metsa.
Teel kohtas Punamütsike vana naist, kes müüs õunu, õunamahla, õunamoosi ja õunapirukat – täpselt seda, mille tüdruk oli äsja hundile andnud. „Tere, väike tüdruk,” ütles proua kähiseval häälel. „Kas sa oleksid huvitatud väikesest ampsust?” „Tegelikult küll,” vastas Punamütsike. „Kui palju üks õunapirukas maksab?” „Oh, ära sellepärast muretse,” naeratas vana naine salakavalalt. „Võta see tasuta.” „Päriselt? Suur aitäh! Ilusat päeva!” hüüdis Punamütsike rõõmsalt ja keksis edasi.
Varsti nägigi ta oma vanaema kodu. See oli uhke maja, mis oli ehitatud igasugustest magusatest maiustustest. Tüdruk koputas šokolaadist uksele, kuid keegi ei vastanud. Ta koputas uuesti ja kuulis, kuidas vanaema haledal häälel hüüdis: „Tule sisse, uks on lahti.” Punamütsike astus majja. „Tule kööki,” kutsus vanaema nõrk hääl. Tüdruk liikus läbi pika koridori köögi poole, kuid äkitselt ründas teda vanaema ja pistis ta köögis olevasse puuri. Seal polnud ta aga üksi – puuris olid juba üks poiss ja tüdruk. „Mis toimub? Kes teie olete?” küsis Punamütsike väriseval häälel. „Mina olen Hans ja see on mu õde Grete,” vastas poiss. „Meie vanemad viskasid meid kodust välja ja me ekslesime pimedas metsas, kuni leidsime selle maja. Nõid pistis meid puuri ja nüüd oleme siin. Kes sina oled?” „See nõid on minu vanaema!” hüüatas Punamütsike. „Kas te teate, mis tal meiega plaanis on?” Grete vastas vaikselt: „Kuulsin teda öösel unes sonimas. Ta ütles, et tahab meid paksuks sööta ja siis ära süüa.” Tüdruk puhkes nutma. Samal hetkel astus kööki vanaema ja käratas: „Mis sa siin pillid, plika? Tahad, et ma su kohe nahka pistaks?” Grete hakkas veel kõvemini nutma. Punamütsike aga pakkus ettevaatlikult: „Kui sul kõht tühi on, võid minu toodud õunapirukat proovida.” „Pole paha mõte,” vastas naine. Ta tõi korvi lauale, võttis sealt piruka ja hakkas ahnelt sööma.
„Oi, kui maitsev,” matsutas ta. „Mõnus kaneeline, lausa sulab suus, hea krõbe äär ja...” vanaema jäi poole sõna pealt vait ja kukkus toolilt põrandale. Lapsed olid segaduses ega saanud aru, mis just oli juhtunud. Hiljem selgus, et vana naine, kes Punamütsikesele piruka oli andnud, oli kuri kuninganna, kes oli teel Lumivalgekese juurde, et anda talle mürgitatud õun ja saada ise kõige kaunimaks terves ilmas. Suurest kurjusest pakkus ta mürgitatud kaupa ka Punamütsikesele. Lapsed pääsesid ning Hans ja Grete läksid elama Punamütsikese juurde. Kui nad surnud pole, elavad nad endiselt õnnelikult Alutaguse metsa ääres, Punamütsikese hubases ja turvalises kodus.
