7. oktoobril 2023. aastal toimus tormituuleses Koerus järjekordne Kalju Lepiku luulevõistlus, mille eesmärk on virgutada luulehuvi, väärtustada meie kaunist emakeelt ja tähistada Kalju Lepiku sünniaastapäeva.Tänavune võistlus toimus juba 21. korda.
Tallinna 32. Keskkoolist osales võistlusel seekord 3 õpilast gümnaasiumist ning täiskasvanute vanuseastmes äsjane 50. lennu vilistlane Taavi Tamme. 11.b klassist osales Keiti Maria Kivirand, 11.d klassist Birke Mirell Pahapill ja 12.d klassist Bethriin Pilv.
Žürii pidas Birke Mirell Pahapilli luulet 2. koha vääriliseks. Palju õnne Birkele!
Žüriisse kuulusid kirjanik, luuletaja ja dramaturg Andra Teede, luuletaja, eesti kirjandusteadlane, õpetaja ja lastekirjanik Jaanus Vaiksoo, Tiina Põldoja, Karmen Velitschinsky ja Eleene Sammler. Andra Teede vestles ka kohaletulnutega ning luges oma luulet.
Järgnevalt meie luuletajate luulenäited
Birke Mirell Pahapill
üks västrik laulab okaspuude vahel
üks ketraja lõnga koob.
üks meel igaühel-
üht elu igaüks meist ise loob.
kaks jalga maa peal
kaks valget pilve kõlkumas ülal.
kaks mõtet mõlkumas peas.
kaks- meie mõlemad ja arm mis meile püha.
kolm toob õnnetust ja vaeva
kolm meid- palju on see.
kolm hinge lendavad taeva,
kolm patulist kurnaval teel.
***
Bethriin Pilv
Lehmake ehk 12.50 24.04.23
Rohulibled,
tuules värisevad puulehed,
ei tea, mis puu see küll on,
kuigi olen botaanika vallas
valdavalt pädev
Sääsed pinisevad
tirides mind sellest arutelust välja,
tagasi võõrasse idülli.
Jah, just nimelt võõrasse,
sest siin on kõik, aga midagi on puudu…
Siin on…
viljapõllud nagu kodus
puudekohin nagu kodus
silmad õhtupäikese käes vidus nagu kodus
jalge all auklik asfalt,
täpselt nagu
kodus - Eestis…
…ja lehmad…just täpselt!
Need lehmad,
nad ammuvad teises keeles!
Nende “ammuudes” on
võõrad sufiksid ja prefiksid,
mitte nagu meie Kirjakutel ja Mustikutel,
seda on suurepäraselt kuulda,
kui südamega kuulata!
Ja nüüd palun seletage mulle keegi,
KUHU KURAT MA SATTUNUD OLEN?!
***
Keiti Maria Kivirand
I
taas rikkunud mu nahka
varasuvised sääsepunnid
jalad kui miiniväli
igast küljest puretud
kratsin ja sügin
kraabin lahti kõik koorikud
mis oleks kui laseks verel voolata
jookseksid jõed mu kehal
oleksin kui maal seinal
õõvastav ja kõhedust tekitav
kas selline peabki olema looming
kui kõik veed ühinevad
jääb minust verelomp
võtke aga pintsel
ja hakake maalima
sest siis saan lõpuks olla kunst
***
Taavi Tamme
Kodutunne
Sa ei saa otsida, osta ega leida kodutunnet.
Ta ei ole sul sealsamas Selveri riiulil, kust soetasid oma majapidamispaberi. Sa ei leia teda ka sealt liivakastist, kuhu sa oma võtmed ära kaotasid ega sealt trepi alt, kuhu mullu veeres su kadunud nööp, ent mille kadumisest sa isegi teadlik pole.
Ta tuleb ise su juurde.
Ta on nagu too armas koer Kadrioru pargist, kes rõõmsalt su poole jooksis, lootes, et oled ta mängukaaslane.
Ta on nagu sooja suve ennustav kollane liblikas, mis põõsast välja ilmus või tihane, kes sind hommikul õigel ajal oma lauluga üle ajas.
Sa ei saa kodutunnet lihtsalt otsida ega oodata - nii ei oleks see õige.
Ta lihtsalt mingist hetkest on sinuga. Ja kui ta on sinuga, tunned ta ära.
Ära oota, otsi, looda ega mõtle.
Küll ta tuleb.
Foto: Taavi Tamme erakogu
Fotol vasakult Keiti Maria Kivirand, Birke Mirell Pahapill, Taavi Tamme, Bethriin Pilv ja Eva Kalbus.
