Noored luuletajad austamas Kalju Lepiku mälestust

Loomise kuupäev 21.10.2025

23. korda kogunesid luulehuvilised oktoobrikuu alguses Koeru Aruküla mõisa, et jagada publikuga enda kirjutatud luulet. See omaloomingukonkurss on pühendatud Kalju Lepiku mälestusele, kelle 105. sünniaastapäeva sel korral tähistati. Üle kolmekümne osaleja võttis mõõtu kokku kolmes kategoorias - põhikool, gümnaasium ja täiskasvanud.

 

Külalisliige žüriis oli kirjanik, luuletaja, õpetaja, aga ka meie kooli hiljutine lapsevanem Veronika Kivisilla. Ta luges publikule enda tekste ning rääkis juurde vahvaid lugusid, kuidas jutud on sündinud. Luulevõistluse žürii raudvara oli meie kooli vilistlane  Jaanus Vaiksoo.

 

Meie koolist osales võistlusel tänavu 5 gümnasisti:

10.d klassist Loviise Aarelo, Beatrix Vali,

11.a klassist Fred Ruben Gehrke,

11.d klassist Mia Karen Põldre, Maria Kalbus.

 

Rõõm oli kokku saada ka värske vilistlase Keiti Maria Kivirannaga, kes sel korral osales juba täiskasvanute kategoorias. 

 

Gümnaasiumi 3. koha pälvis MARIA KALBUS 11.d klassist.

 

Kalju Lepiku luulevõistluse külastamine on ilus traditsioon, mis viib osalejad sügiseselt värviküllasesse Koeru mõisa.

Kooli poolt organiseeris mineku teatriõpetaja  Eva Kalbus.

 

Näited osalejate luulest

 

MARIA KALBUS

 

öö on hilja kell kaksteist

taevas tähti neliteist

suur on vanker

väike väike

lõkkest paistaks nagu päike

päiksest taeva kerkib tuli

taevas! ah see ahne suli

näppas tulelt sädeme

ja ristiti nii täheks see.

Nüüd tähti laotusel viisteist.

Kuid kell on juba… eh! kolmteist?

 

***

 

lõppude lõpuks

ei olegi elu halb

halvad on mõtted

 

 

MIA KAREN PÕLDRE

 

katsin oma keha pärlitega 

et äkki vaatad mind ühe sekundi asemel kaks sekundit

kuid vaatad naljakalt hoopis kolm sekundit

kas sulle siis ei meeldi mu töö 

tehtud ainult sinu silmade jaoks 

vaatad sellise pilguga et pigem vaataks paljast naist

kui mu higi ja vere tööd

 

aga siis ma tean sa hakkad röökima 

ja valad oma viha mulle pihku 

 

variant B-na võin ka oma keha

mis on muide kaetud pärlitega Võhandu jõest

lihtsalt sinu alla matta siis poleks mind nagu olemaski kunagi olnud

meid ei eksisteeriks enam

ja sinu silmadest jäänud põletushaavad mu kehal kõduneksid mullas

 

ja sa ei pea häbi tundma 

et oled kohanud sellist olendit nagu mina.

 

 

FRED RUBEN GEHRKE

 

“Kohustuslik luule kuust”

 

Kui üksik näeb välja see kuu,

Seal taevas omaette helendamas

Esmasel pilgul tundus küll nii

 

Kui kurb näeb välja see kuu,

Kui ta vaikselt omaette tõuseb

Ega keegi teda tähele pane

 

Kui ilusalt särab see kuu

Siin linnast eemal, sõber

Täht ümber, väike ja suur

 

Kui rõõmus näeb välja see kuu

Oma valguses ja kaugelgi

Ümbergi veel

 

 

BEATRIX VALI

 

Kas kohtume?

 

Ootan sind sellel samal pargipingil

ja tahes-tahtmata jään mõtisklema..

 

Et mis siis, kui ilmud täna

selles rohelises võrk-kampsunis,

mida ma nii väga jälestan?

Ma tahaks teeselda, et ma ei tunne sind,

aga eks ma armastaks sind samamoodi edasi.

 

Ja mis siis, kui takso asemel ilmuksid kohale jalgrattaga?

Ma ei tunneks sind ära, 

sa polnud kunagi keegi, 

kes sedaviisi liiklemist harrastaks

ja ma arvaks, et see on imelik,

aga eks ma armastaks sind samamoodi edasi.

 

Ja mis siis, kui seekord ilmudes

oled endale pähe lasknud lõigata

sellise soengu,

mis paneb väikesed poisid kõrval pingil itsitama?

Ja ma vangutaks pead ja käsiks sul su raha tagasi küsida,

aga eks ma armastaks sind samamoodi edasi.

 

Ja mis siis kui jätad seekord üldse tulemata?

Ja ma kurvastaks ning poetaks hääletult paar pisarat,

aga eks ma armastaks sind samamoodi edasi…

 

 

LOVIISE AARELO

 

“Ootades sind”

 

Tuli põleb nagu langev täht,

mis on sama ilus kui sina. 

Aga midagi on puudu,

puudu oled sina.

 

Ma istun siin lõkke ees

mõeldes vaid sinule.

Aga kus sa oled?

Seda ei tea keegi.

 

Leek aina suureneb

ja mu igatsus ka.

Palun tule kähku!

Sind ootama jään ma.

 

 

KEITI MARIA KIVIRAND

 

läksin see aasta esimesse klassi

ei olnud mul kaasas elevandi kaisukat

ega seljas suurt roosat ranitsat

ei juhatand mind aktusel 12ndiku toetav käsi

ega saanud mõmmi aabitsaga laksu vastu tagumikku

sain vaid hulga QR-koode ja kondoomi

“et õppeaasta mööduks turvaliselt”

tundides on kõigil vihikute asemel läpakad

ja tahvlil numbrite asemel märgid

et õpetajat mõista pean lehitsema võõrsõnade leksikoni

õppisin kohe ka uue sõna, mitte õpetaja vaid lektor

mul pole veel sõpru

vaevu leian õige ruumi maja pealt üles

vaevu leian ennast siit koolist üles

kuid täna oli alles esimene päev minu uue seikluse alguses

nii et kes teab

äkki varsti saan koos uute semudega pikapäeva rühmas kleepse vahetada

või võistelda söögivahetunnis kellel on parem lõuna kaasa pakitud

seniks lehitsen mikroökonoomika õpikut

ning laen enda arvutisse exceli

 

 

LIISE SARV (Liise on KOKK teatritrupi liige Gustav Adolfi Gümnaasiumist)

 

inimeseks olemine on mõistev pilk,

mis leiab sind üles,

kui midagi piinlikku juhtub

inimeseks olemine on kõne,

mida peetakse iga sünnipäevalapse auks

ja mis on kõige autentsem tänuavaldus

inimeseks olemine on lihtne nali,

mis paneb muigama ka inimese,

kes on tõsisuse kehastus

inimeseks olemine on sõna "aitäh",

mis paneb mõtlema,

et äkki keegi siiski veel hoolib

inimeseks olemine on luule,

mida ei asenda iial

ükski materiaalne väärtus

 

 

INDREK KALBUS (täiskasvanute kategooria, meie meeskonna tubli autojuht)

 

sm 

 

üks laul 

youtube'st

tõi facebooki

postituse

siis

paar grammi instat

päevas

edasi juba snapid 

igas toas

igal hetkel

tinderi pühkimine

vasakule paremale

kõige üle kajamas

tiktok.. 

tiktok.. 

tiktok..

Viimati muudetud 21.10.2025.