23. korda kogunesid luulehuvilised oktoobrikuu alguses Koeru Aruküla mõisa, et jagada publikuga enda kirjutatud luulet. See omaloomingukonkurss on pühendatud Kalju Lepiku mälestusele, kelle 105. sünniaastapäeva sel korral tähistati. Üle kolmekümne osaleja võttis mõõtu kokku kolmes kategoorias - põhikool, gümnaasium ja täiskasvanud.
Külalisliige žüriis oli kirjanik, luuletaja, õpetaja, aga ka meie kooli hiljutine lapsevanem Veronika Kivisilla. Ta luges publikule enda tekste ning rääkis juurde vahvaid lugusid, kuidas jutud on sündinud. Luulevõistluse žürii raudvara oli meie kooli vilistlane Jaanus Vaiksoo.
Meie koolist osales võistlusel tänavu 5 gümnasisti:
10.d klassist Loviise Aarelo, Beatrix Vali,
11.a klassist Fred Ruben Gehrke,
11.d klassist Mia Karen Põldre, Maria Kalbus.
Rõõm oli kokku saada ka värske vilistlase Keiti Maria Kivirannaga, kes sel korral osales juba täiskasvanute kategoorias.
Gümnaasiumi 3. koha pälvis MARIA KALBUS 11.d klassist.
Kalju Lepiku luulevõistluse külastamine on ilus traditsioon, mis viib osalejad sügiseselt värviküllasesse Koeru mõisa.
Kooli poolt organiseeris mineku teatriõpetaja Eva Kalbus.
Näited osalejate luulest
MARIA KALBUS
öö on hilja kell kaksteist
taevas tähti neliteist
suur on vanker
väike väike
lõkkest paistaks nagu päike
päiksest taeva kerkib tuli
taevas! ah see ahne suli
näppas tulelt sädeme
ja ristiti nii täheks see.
Nüüd tähti laotusel viisteist.
Kuid kell on juba… eh! kolmteist?
***
lõppude lõpuks
ei olegi elu halb
halvad on mõtted
MIA KAREN PÕLDRE
katsin oma keha pärlitega
et äkki vaatad mind ühe sekundi asemel kaks sekundit
kuid vaatad naljakalt hoopis kolm sekundit
kas sulle siis ei meeldi mu töö
tehtud ainult sinu silmade jaoks
vaatad sellise pilguga et pigem vaataks paljast naist
kui mu higi ja vere tööd
aga siis ma tean sa hakkad röökima
ja valad oma viha mulle pihku
variant B-na võin ka oma keha
mis on muide kaetud pärlitega Võhandu jõest
lihtsalt sinu alla matta siis poleks mind nagu olemaski kunagi olnud
meid ei eksisteeriks enam
ja sinu silmadest jäänud põletushaavad mu kehal kõduneksid mullas
ja sa ei pea häbi tundma
et oled kohanud sellist olendit nagu mina.
FRED RUBEN GEHRKE
“Kohustuslik luule kuust”
Kui üksik näeb välja see kuu,
Seal taevas omaette helendamas
Esmasel pilgul tundus küll nii
Kui kurb näeb välja see kuu,
Kui ta vaikselt omaette tõuseb
Ega keegi teda tähele pane
Kui ilusalt särab see kuu
Siin linnast eemal, sõber
Täht ümber, väike ja suur
Kui rõõmus näeb välja see kuu
Oma valguses ja kaugelgi
Ümbergi veel
BEATRIX VALI
Kas kohtume?
Ootan sind sellel samal pargipingil
ja tahes-tahtmata jään mõtisklema..
Et mis siis, kui ilmud täna
selles rohelises võrk-kampsunis,
mida ma nii väga jälestan?
Ma tahaks teeselda, et ma ei tunne sind,
aga eks ma armastaks sind samamoodi edasi.
Ja mis siis, kui takso asemel ilmuksid kohale jalgrattaga?
Ma ei tunneks sind ära,
sa polnud kunagi keegi,
kes sedaviisi liiklemist harrastaks
ja ma arvaks, et see on imelik,
aga eks ma armastaks sind samamoodi edasi.
Ja mis siis, kui seekord ilmudes
oled endale pähe lasknud lõigata
sellise soengu,
mis paneb väikesed poisid kõrval pingil itsitama?
Ja ma vangutaks pead ja käsiks sul su raha tagasi küsida,
aga eks ma armastaks sind samamoodi edasi.
Ja mis siis kui jätad seekord üldse tulemata?
Ja ma kurvastaks ning poetaks hääletult paar pisarat,
aga eks ma armastaks sind samamoodi edasi…
LOVIISE AARELO
“Ootades sind”
Tuli põleb nagu langev täht,
mis on sama ilus kui sina.
Aga midagi on puudu,
puudu oled sina.
Ma istun siin lõkke ees
mõeldes vaid sinule.
Aga kus sa oled?
Seda ei tea keegi.
Leek aina suureneb
ja mu igatsus ka.
Palun tule kähku!
Sind ootama jään ma.
KEITI MARIA KIVIRAND
läksin see aasta esimesse klassi
ei olnud mul kaasas elevandi kaisukat
ega seljas suurt roosat ranitsat
ei juhatand mind aktusel 12ndiku toetav käsi
ega saanud mõmmi aabitsaga laksu vastu tagumikku
sain vaid hulga QR-koode ja kondoomi
“et õppeaasta mööduks turvaliselt”
tundides on kõigil vihikute asemel läpakad
ja tahvlil numbrite asemel märgid
et õpetajat mõista pean lehitsema võõrsõnade leksikoni
õppisin kohe ka uue sõna, mitte õpetaja vaid lektor
mul pole veel sõpru
vaevu leian õige ruumi maja pealt üles
vaevu leian ennast siit koolist üles
kuid täna oli alles esimene päev minu uue seikluse alguses
nii et kes teab
äkki varsti saan koos uute semudega pikapäeva rühmas kleepse vahetada
või võistelda söögivahetunnis kellel on parem lõuna kaasa pakitud
seniks lehitsen mikroökonoomika õpikut
ning laen enda arvutisse exceli
LIISE SARV (Liise on KOKK teatritrupi liige Gustav Adolfi Gümnaasiumist)
inimeseks olemine on mõistev pilk,
mis leiab sind üles,
kui midagi piinlikku juhtub
inimeseks olemine on kõne,
mida peetakse iga sünnipäevalapse auks
ja mis on kõige autentsem tänuavaldus
inimeseks olemine on lihtne nali,
mis paneb muigama ka inimese,
kes on tõsisuse kehastus
inimeseks olemine on sõna "aitäh",
mis paneb mõtlema,
et äkki keegi siiski veel hoolib
inimeseks olemine on luule,
mida ei asenda iial
ükski materiaalne väärtus
INDREK KALBUS (täiskasvanute kategooria, meie meeskonna tubli autojuht)
sm
üks laul
youtube'st
tõi facebooki
postituse
siis
paar grammi instat
päevas
edasi juba snapid
igas toas
igal hetkel
tinderi pühkimine
vasakule paremale
kõige üle kajamas
tiktok..
tiktok..
tiktok..
